Viibisin Türgi läänerannikul Izmiris 2011. aasta suve lõpul veidi rohkem, kui ühe kuu türgi keelt õppides. Õppetegevus toimus TÖMERi keelekeskuse. Alljärgnev on mu reisi tagasihoidlik kokkuvõte.

Izmir

Maandunud Istabuli Atatürgi-nimelisel lennuväljal, tundsin end rampväsinuna. Saabusin Istanbuli Palestiina Jordani Läänekaldalt ning Tel Avivi lennujaama turvakontrolli läbimine, mitu lennutundi ja pikad ootamised olid teinud oma töö. Istanbulis veetsin seejärel mõned päevad, millel praegu pikemalt ei peatu, kuna jõuan otsapidi iidsesse Konstantinoopolisse hiljem niikuinii tagasi. Istanbuli keskbussijaamast väljuvad bussid Izmiri suunas tihti. Mina otsustasin Türgi suurima bussifirma Metro kasuks – kuigi sõit kestis pea 9 tundi, sai 45 liiri eest piisavalt nii istumisruumi kui ka kesköist kosutavat keemiakoogikest. Elu muutis veelgi lihtsamaks hinnas sisaldunud minibuss Izmiri bussijaamast kesklinna.

Keelekeskuse bürokraatia sai võrdlemisi kiiresti läbitud. Siin kohal on paslik mainida, et ma ei rääkinud enne Türki saabumist sõnagi türgi keelt. Kuuga aga olukord paranes jõudsalt: õppetöö toimus neli tundi päevas viiel korral nädalas, õpetamise tase oli oodatust kordi kõrgem. Izmiri enda kohta maksab ära märkida, et Vahemere piirkonnale omaselt meeldib inimestele õhtuti palju väljas käia, kas siis arvukates baarides või lihtsalt mere ääres päikeseloojangut nautimas. Erinevalt üldtuntud manjana-mentaliteedist mõnel pool mujal, oleks Izmiri jaoks paslikum loosung: work hard, party harder. Krooniline hiljaks jäämine viimast ei pärssinud.

Elasin Dokuz Eylül Üniversitesi (tr.k Üheksanda Septembri Ülikool ) üsna ära elatud ühiselamus, võrreldav Narva 89. ühiselamuga Tartus – jäise tuule asemel oli akna taga aga lõõmav päike. Toanaabriteks sain endale arstitudengist egiptlase Kairost, kes kuu varem oli Tahriri väljakul meelt avaldamas käinud ja aserbaidþaanlasest majanduse magistrandi Bakuust – muuseas, ainuüksi mõlema mainitud pealinna rahvaarv ületab kogu Eesti oma.

Egiptlasega seoses meenub üks tore seik. Nimelt on august moslemitele armulikkuse, kaastundlikkuse ja andestuse kuu - ramadanikuu. Mulle ei olnud see kuidagi probleemiks. Kummastav moment saabus aga esimesel õhtupoolikul, kui tuli välja, et Meka suund jääb otse minu voodi jalutsisse – nii ta siis palvetaski igapäevaselt mu jalgade suunas, kui ma samal ajal voodis juhtusin lebama. Aserbaidþaanlase plaanid olid suured: igapäevaselt tegeles ta nii TOEFli kui ka GMATi testide läbilahendamisega. Ameerika ülikooli õppima pääsemine oli tema kinnisideeks, millest ta rääkis rohkem, kui oleks jõudnud ära kuulata.

Nüüd tagasi reisikirjelduse juurde. Izmiris endas on kümneid vaatamisväärsusi. Alustades kasvõi keskväljakul paiknevast kellatornist või kreekaaegse agoraa varemeist. Mäetipul kõrguvad Kadifekale kindluse varemed pakuvad suurepärast vaadet linnale. Seejuures on huvitav, et kindluse ümbruses elavad peamiselt vaesemad linnakodanikud, kellest paljud kuuluvad kurdi rahvusesse. Mõned tuttavad, kes kodumajutuses olid, said seetõttu ka range keelu sinna minemiseks. Süütud American smiley’d näol ning kaamera kindlalt pihus, ei juhtunud meiega seal loomulikult midagi. Ostudeks tasub kindlasti läbi minna Forum Bornovast, kus on arvukalt poode igale maitsele. Türgi kaubamärkidest tasub kindlasti välja tuua Mavi’t, mille teksade kõrge kvaliteet teeb nii mõnelegi lääne brändile silmad ette. Tasuta wifit õnnestub leida nii mõneski kohas, traditsiooniliselt tasub luurata restoranide ja hotellide ümbruses, kust tihti hädavajalik nähtamatu võrguots võib end välja ulatada.

Augusti lõpul sättisin end Istanbuli suunas teele. Otsustasin rongi ja praami kasuks, sest piletite hind kokku tuli bussiga võrreldes samaväärne. Teekond on sel viisil tunni jagu lühem ning maalilised vaated mägedele ning väikestele Türgi linnadele kaaluvad kindlasti üles peamiselt poolkõrbes kihutava bussi.

Istanbul

Istanbuli saabudes ei olnud ma veel öömaja endale planeerinud. Sadamasse jõudes polnud mul peenemat aimugi oma asukohast, mis Istanbuli mõistes tähendab, et sa ei tea millisel kontinendil viibid. Kasutades ära aga oma värskeid teadmisi türgi keeles, sain peagi aru, et olen õnneks Euroopa poolel ning kesklinna saab peaaegu iga bussiga. Hostelijahiks vajasin internetti, mis omakorda eeldas iseenesestmõistetavalt McDonaldsit või Starbucksi, nagu kõigil rändureil üldiselt teada. Peagi avastasingi end Taksimi väljakult (Istanbuli üks olulisemaid elukeskusi) ühes töötava internetiühendusega. Pärast mõningast guugeldamist leidsin sobiva hinnaklassiga hosteli kõigest kahe kilomeetri kaugusel oma asukohast. ChillOut hostel – meeldiv teenindus, taskukohane hind (9 eurot öö), turvaline ning loomulikult suurepärase asukohaga otse Istanbuli ööelu tuiksoonel.

Järgnevalt võtan lühidalt kokku vaatamisväärsused ja paigad, millest Istanbulis viibides ei saa mööda minna. Kindlasti tasub käia võimalikult palju jala, sest siis saab igal ajahetkel soovi korral mõnda kohvikusse sisse astuda. Nagu juba mainitud sai, siis ööelu kulgeb Taksimi väljaku ja Istiklali tänava suunal. Baare, pubisid, kõrtse, klubisid, lokaale ja kuuldavasti ka igasugu muid asutusi leidub igale maitsele. Klubisse sisenedes ei tasu ehmuda kõledatest trepikodadest: paljud paigad asuvad hoonete katusekorrustel. Avastamist jagub mitmeks õhtuks igatahes. Pean vajalikuks ära märkida, et kuigi kogu peolkäimise ja meelitamise kultuur jätab esmapilgul koduse mulje, siis tegelikult see päris nii ei ole. Paljudesse kohtadesse meestekampasid ilma tüdrukuteta sisse ei lubata. Lisaks võib ka mõnes baaris tekkida kummalisi olukordi. Üks külastatud paik jagunes kaheks eraldatud osaks: üks paaridele ja teine vallalistele. Viimane kujutas endast peamiselt kurbade nägudega meesolevusi. Vabaliikumisega lõbustuspaigad on õnneks ülekaalus.

Kindlasti on oluline mainida Hagia Sofia (Aya Sofia) muuseumi ning seal vahetusläheduses olevat Sinist Moðeed (Sultanahmet). Mõlemas peaks kindlasti korra ära käima, esimene mõjub sürreaalselt oma kultuuriliste kontrastide ja suuruse tõttu ning teine õhkab majesteetlikus väljapeetuses. Hagia Sofia lähedalt leiab ka 6. sajandil ehitatud Basiilika tsisternid (Yerebatan Saray?), kus otse ajaloolise linna all avanevad veepinnal peegelduvate sammaste vahel hüpnotiseerivad vaatepildid. Enne lahkumist sobib kohvikus kindlasti ka teed juua ja mõnda raamatut sirvida.

Moðeesid on Istanbulis sadu. Suurtest jättis kõige terviklikuma mulje nn. Uus Moðee (Yeni Camii), mis asub kohe Galata silla juures. Ehitatuna 17. sajandil mõjub ehitis jätkuvalt rahuliku peatuspaigana, kuhu sadade moslemite teed ikka jõuavad. Kindlasti tasub külastada ka Istanbuli kõige pühamaks paigaks peetavat Sultan Eyüpi moðeed (Eyüp Sultan Camii). Moðee juures asub prohvet Muhamedi lähikondlase Abu Ayyub al-Ansari hauakamber. Tavamõistes turiste liigub selle paiga ümber vähe. Rohkelt võib aga näha moslemeist palverändureid. Täiesti juhuslikult sattusin seal vestlema ühe Liibanoni härrasmehega, kes pidas minu (kui mitte-moslemi) moðeekülastust heaks märgiks ning soovis mulle kõike head edaspidiseks. Siinkohal kõiki külastatud moðeesid ei hakkaks üles lugema, kui, siis vast Süleymaniye moðee (Süleymaniye Camii) vajab veel ära märkimist, kuna tegu on ikkagi Istanbuli suuruselt teise moðeega. Põneva detailina võib seal märgata lae all olevaid lillornamente, muidu “pildivabade” moðeedega võrreldes.

Edasi väike põige minu jaoks ühe mõtlemapaneva seigani. Hostelis kohtasin igasugu muude inimeste seas kolme portugaallasest geid, kes olid tulnud just Istanbuli oma paarinädalast reisi lõpetama. Enamuse aja reisist olid nad viibinud tuntud Kreeka geisaartel (gaylands kõlas päris tabava väljendina) nagu Mykono ja teised. Olukord polekski ehk kummaline tundunud, kui poleks selgunud, et paradoksaalsel kombel viibisid nad Portugalis kõik alles kapis ning vaid Kreekas ja ka antud juhul Türgis julgesid nad avalikult kapist välja tulla. Meie traditsioonilised arusaamad liberaalse lääne ja konservatiivse ida kohta väärivad teinekord vähekene revideerimist.

Printsisaared (Adalar).

Otse Istanbuli külje all asuvad Printsisaared. Mina külastasin neist kaht suuremat. Istanbuli Euroopa poolelt on parim viis saartele pääsemiseks praam Kabata?i peatusest, kuhu liiguvad ka kesklinnast trammid, üheotsa praamipilet jääb 5 liiri kanti. Väärib ära märkimist, et saartel puudub igasugune autoliiklus: hobukaarikud, jalgrattad ja oma jalad viivad kõikjale. Ise otsustasin viimaste kasuks. 
Saarestiku suurim saar Büyükada (ühtlasi ka viimane praamipeatus) on meeldiv paik lõunaseks jalutuskäiguks. Sihtmärgiks tasub võtta mäetipus kõrguv Püha Georgi (Aya Yorgi) kirik ja klooster. Pärast üsnagi pikka ja kurnavat jalgsirännakut mäetippu mõjub väikeses tagasihoidlikus kirikus kõlav koraal meeliülendavalt. Kõigele muule lisaks saab saarel näha ka maailma üht suurimat puuhoonet, mis kahjuks hetkel küll lihtsalt laguneb. 
Suuruselt teiseks saareks on Heybeliada, kus saab mõnusasti kitsal rannaribal lesida. Tulla Istanbuli linnakärast ja rahvarohkusest autodeta saarele randa päikest nautima ning ujuma, on igati rahustav, kosutav ja tervendav tegevus. Ettevaatlik tasub olla vaid millimallikatega. Neid ujub rannaäärsetes vetes ohtralt. Sadamast paremale jääb künka otsa kreeka õigeusu klooster, mille külastamiseks tasub saarele minna ennelõunal. Mereväekool ning viimane Bütsantsi kirik jäävad saarel ringi uidates samuti alati tee peale.

Muud praktilist

Täpita 'i' ehk siis '?' hääldatakse türgi keeles 'õ' ja täpiga 'i' on jätkuvalt 'i'.

1 liir = umbes 0,4 eurot ehk umbes 6,3 krooni

Türklased ei ole araablased, Türgis elab araablasi küll (Istanbulis, riigi kagu osas ja mujalgi)

Vesipiibu jaoks on hea kasutada sõna 'nargile', sest inglisekeelne 'sisha' kõlab türklastele kui 'si?e', mis tähendab türgi keeles pudelit; 'hookah' sõna väga ära ei tunta.
Näide: „Nargile var m??“ /nargile var mõ?/ - Kas vesipiipu on? (=pakutakse); piparmünt on türgi keeles 'nane' ja õun 'elma'.

Istanbulis kohatavad pealaest jalatallani kinni kaetud naised ei ole türklased vaid suure tõenäosusega hoopis saudid. Ärge palun neid pildistage, sest kuskil taamal liigub ka nende abikaasa.

Moðees (tr. k camii) on naistel viisakas katta õlad ja juuksed ning kanda pikki pükse/seelikut. Viimane kehtib ka meestele.

Efes ei ole Türgi ainuke õlu.

Kaart Arutelu Küsi pakkumist Veel reisisoovitusi